Rahustamine, lohutamine
Teise inimese probleemide kuulamisel on see üks sagedamini kasutatavate reageeringute hulgas. Sageli ei ole lohutaja sooviks midagi muud kui see, et kõneleja tunneks ennast jälle paremini või vähemalt ei muutuks tema seisund veelgi halvemaks. Samuti soovitakse säästa ennast sarnastel põhjustel nagu teema kõrvale juhtimise puhulgi. Üldistatult võib öelda, et rahustamise ja lohutamise puhul on tegemist reageeringuga, millega soovitakse teise inimese negatiivseid tundeid katkestada. Sellel justkui üdini positiivsel käitumisel on kuulaja jaoks sallivas, kuid kõneleja jaoks probleemses aknas mitmeid negatiivseid mõjusid:
- tavaliselt jääb probleem lahendamata
- inimene ei tunne siirast hoolivust ja toetust
- inimene tajub, et teda ei mõisteta ja tema tunded ei ole üldsegi olulised
- inimene, just lapseeas, võib mõista, et ennast ei tohiks halvasti tunda ja seda teistele välja näidata
- kuna kõneleja tundeid katkestatakse, võivad vestluskaaslased teineteisest võõranduda
- laste puhul võib kujuneda olukord, kus tulevikus nad oma vanematele probleemidest enam ei räägi