Kiitmine
Teisele inimesele, tema tegudele või hoiakutele positiivse hinnangu andmine on midagi, mida enamus inimesi peab positiivseks nähtuseks ja mitte mingil juhul reaktsiooniks, millel võiks olla kõnelejale negatiivne mõju. Miks? Ühelt poolt seetõttu, et kiitust kasutatakse sageli selleks, et teine inimene muudaks enda käitumist (nt. probleemivabades olukordades, samas ka siis kui teisel inimesel on probleem). Varjatud tagamõttega ehk ebasiiras kiitus tekitab kiidetavas inimeses vastuseisus katsele temaga manipuleerida. Teiselt poolt kui kiitust kasutatakse olukorras, kus kõnelejal on probleem, siis võib kõneleja:
See ei tähenda seda, et positiivsete tunnete või positiivse tagasiside andmine oleks halb ja seda ei tohiks kunagi teha. Mõlemal juhul võiks kasutada teisi tehnikaid kui kiitmine (nt. positiivne mina-sõnumi edastamine; konstruktiivne tagasiside) ja igal juhul on otstarbekas kiitmisest hoiduda olukordades kus kõnelejal on probleem, sest see ei tekita inimeses tunnet, et teda mõistetakse ja toetatakse.
- tunda ennast tühisena või väheolulisena, sest tema juttu ei ole justkui sisuliselt kuulatud
- jõuda järeldusele, et kiitja peab ennast paremaks või targemaks või paremini toime tulevaks inimeseks
- tunda, et tema vanemad asetavad ennast temast (lapsest) oluliselt kõrgemale positsioonile
- tunda, et tema ülemus/kolleeg kohtleb teda nagu last ja võib selle läbi tunda ennast alandatuna, halvustatuna
- tunda ärevust, sest tema käsitlus endast erineb oluliselt kiitja omast ja seda just sellistel juhtudel kus kiidetav inimene on laps
- jääda sisulise vajaliku sotsiaalse toeta
See ei tähenda seda, et positiivsete tunnete või positiivse tagasiside andmine oleks halb ja seda ei tohiks kunagi teha. Mõlemal juhul võiks kasutada teisi tehnikaid kui kiitmine (nt. positiivne mina-sõnumi edastamine; konstruktiivne tagasiside) ja igal juhul on otstarbekas kiitmisest hoiduda olukordades kus kõnelejal on probleem, sest see ei tekita inimeses tunnet, et teda mõistetakse ja toetatakse.